Terve selle suve jooksul olen ma trenni teinud korralikult võibolla ainult kuuaega, kui sedagi. Lihtsalt oli korralik motivatsiooni langus ja sada muud häda. M muudkui paisus ja paisus, alati kui hakkasin trenni tegema juhtus midagi ning jälle tuli paus sisse.
Esimene paus oli enne jaanipäeva, sest olin 99% kindel et M-il on hammastega midagi lahti. Lihtsalt ei kannatanud ratsmekontakti ega midagi. Juuni lõpus tuli lõpuks Tuvi ja ütles et kõik on normis et võib lihtsalt ülelasta.. Ausalt, see oli pettumus, kui sain aru et asi ei ole ikkagi hammastes. Jätkasime siis vaikselt trennidega aga ikka kuidagi ei edenenud miski. Vahepeal käisime hüppamas ka isegi, ning just kui asi edenema hakkas juhtus õnnetus.
Hüppasime rada, esimene takistus oli okser mis oli juba üpris suur vähemalt meie jaoks sest polnud korralikult trennis käinud. Igatahes juba eemalt minnes tundsin et asi ei ole õige lõpptulemus oli see et M hüppas nii paremast nurgast ja ma tõmbasin oma jalaga puki kaasa mis lendas märale jalgadesse ja nii ma maandsin JÄLLE liiva sisse. Kui oma pea liiva seest välja sain nägin kuidas M jookseb 3me jalapeal edasi.. vot see oli see hetk kui mul jättis süda lööke vahele. Ajasin ennast püsti ja kõndisin M-i juurde, õnneks selleks hetkeks ta juba pani oma jala maha. Läksin talli, pesin jalad puhtaks ja avastasin et tagumisel jalal on korralikult karvmaas.. niisiis ta jälle puhkas nädalakese.
Nüüd viimased nädalad olen ennast kokkuvõtnud ja korralikult trenni teinud. Ausalt ma ei mäleta millal viimati M nii hea oli :) Tundub ka et ta trennidest huvitatud, sest pidevalt on selline rõõmsameelne ja armas.
Vaatame ehk stardime see aasta kuskil ka :)
